… tahaks ikka natukene tagasi ka. Sinna Leedu “pärapõrgusse”. Sest lihtne oli… lihtne. Ja pea ei valutanud.

Elada telgis, käia päeva jooksul nii palju kordi järves kui värskenduseks kulub, teha kambaga lõkkel süüa, matkata jalgsi jões ja rattaga metsateedel, külastada munki, tunda rõõmu nii päikesest kui ka thunderstormidest, mitte põdeda oma välimuse pärast (sest teisedki on samasugused murjanid), käia paljajalu, äragata päikese, mitte kella peale…

Ja see viimase öö tähistaevas… võrratu!