Emajõgi on nii kõrge nagu ei kunagi varem samal ajal. Mina küll ei mäleta, et ühelgi suvel oleks jõgi nii väljapaistnud ja nii sinine ja merele sarnaselt lainetanud õhuvärelustes. Nii et täie õigusega võib öelda Emameri :)

Taevas on samuti sinine ja täiesti suvine. Sain õlad päikesest punaseks. Peab vist ikka kaitsekreemi välja otsima. Mõnusalt soe on. Kerisin isegi pika kleidisaba ülespoole, et päike ja tuul saaks sääri silitada. Niimoodi – nagu printsess – ma kõndisin mööda linna ja Toomemäe treppe.

Mulle ei meeldi rannas lesida keset poolpaljast rahvast ja teha muid “rannaasju”. Minu rand on kesklinnas Emajõe ääres pinkidel, kus saab kiikuda ja raamatut lugeda ja kui otse üle jõe vaadata, näeb vaid rohe-rohelist puudetukka. Vasemal on kaubanduskeskused, aga see ei sega mind. On mõnusalt ruumi ja lahe olla. On la-he, ooo…. ;)

Niimoodi ma uitan ja kiigun ja istun ja vaatan ja olen justkui turist omas linnas. Sest muul ajal pole nii palju mahti, et lihtsalt ringi käia ja vaadata. Just nimelt – vaadata ja panna tähele seda, mis igapäevaselt kahe silma vahele jääb.

Suvi ja mul aega on küll…