Millegipärast täheldan alati tagantjärele, kui on pisut hilja, teatud mustreid ega oska nende uuesti esinemist ennetada või kuidagi valutumalt neid summutada.

Hetkel mõtlen seda, mis tabab mind enne tähtsaid või pidupäevi. Kõik kipub untsu minema, nii palju on sebimist, tuju on pahur, pea hakkab valutama ja igatpidi on plirtrs-plärts olla. Kas mul on liiga suured ootused ja püüdes neid täita, pingutan üle ja ebaõnnestun ning ongi jälle jamasti?

Prageu erilist pidutuju ega vabanemistunnet küll ei ole. On pigem pingelangusest tekkinud stress. Njaa, selle diagnoosisin ma ise täna. Saaks juba lihtsalt olla!