Riskin natukene sattuda noorte emade ja lapseootel naiste sõnaderahe alla, aga küsin ikkagi ära küsimused, mis ammu tekkinud.
Miks rasedad lasevad “ilupilte” teha peamiselt siis, kui kõht juba väga suur on?
Ja miks nad hoiavad alati oma kõhtu, nagu see võiks muidu küljest kukkuda?
Olen vist natuke liialt fotoblogisid vaadanud.
Mis sa ikka riskid, paljud noored emad ja lapseootel naised su parooli teavad?
Ma arvan, et pildid tehakse selleks siis, et oleks näha, KUI SUUR ikka on üks kõht. Mina kavatsen küll siis teha ka. Et endale (ja oma mehele) hiljem meenutada, et “SEALT TULID NEED ARMID, on veel küsimusi, ah? Võtame nüüd kondoomi palun.”
:)
Mu blogi parooli teadvaid inimesi pole ilmselt eriti palju. Või on osad selle unustanud.
Minu küsimus tekkis osalt seepärast, et mina ei pea alati suurt kõhtu ilusaks. Või õigemini neid fotosid, kus üheksanda kuu kõhuga naine seda hoiab, nagu muidu võiks see küljest ära kukkuda. Meeldetuletus: ilu on vaataja silmades. Need kõhud on kuidagi… hirmuäratavad. Eriti need väljapunnitavad nabad. Või tunduvad fotod igavad (kõik teevad üsna sarnaseid poose). Võiks ju midagi julgemat katsetada! :P
Ja kas alles välja paistama hakanud kõht poleks ilusam pildistada kui hiigelsuur?
Ja veel üks märkus: arvamused muutuvad seoses kogemustega. Nii et kui ma ise kunagi peaksin suure kõhuga ringi vantsima, siis võib olla mõtlen juba kolmandat moodi.
Ja veel üks: õpetajaamet on nelja aasta jooksul mu suhtumist lastesse kõvasti muutnud.
Suure kõhuga Sa avastad, et ongi tunne, et see kukub kohe ära ;)
mina ei ole parooli unustanud, kogu aeg loen, ei ole viimasel ajal lihtsalt eriti tihti arvutis :P
ma ise oota(si)n suht viimase hetkeni sellepärast, et minu kõht pole just suurimate killast – eelmine kord jäi isegi liiga viimasele minutile korralduslike probleemide tõttu, nüüd on mul hoopis teistsugune idee (kehamaaling), mida tuleb jällegi nii palju korraldada, et sõbrants peab pärnus olema, tal peab aega olema ja ilm peab ilus olema :D
ellenit oodates sai pildid tehtud pool nädalat enne sünnitust, üks on siiani orkutis üleval, minu meelest pole kõht eriti suur… ma arvan, et viimase hetkeni oodatakse jah peamiselt sellepärast, et jääks mälestus sellest, KUI suur sa siis olid… või ma ei tea ka, sest nagu öeldud, ise ootasin just kõhu kasvamist. samas üks tuttav tegi juba 26. nädalal stuudiopilte ja tal oli väga mõnus punu, minu meelest üldse ei pea tingimata viimse hetkeni ootama. eelkõige võiks ilus olla :)
ja see poos, muide, on levinud ja igav küll. ega ma isegi ei osanud toona midagi eriti paremat välja mõelda. aga minul polnud küll mõtet kõhtu kinni hoida, et ära ei kukuks, ma pigem lihtsalt tegin beebile pai ;) noh, tead, muidu hoiaks last süles, aga kuni ta veel kõhus on, siis hoian kõhtu… midagi sellist.
aga tunnistan ausalt, mida rohkem ma kõhu- ja titepilte vaatan, seda vähem ma neid hinnata oskan. õigemini… mida tuttavamad kõhud ja lapsed, seda rohkem pildid meeldivad – vähem tuttavate ja võõraste omad tunduvad sageli üsna igavad. sest jah, paraku stuudios pildistamine on viimasel ajal väga levinud, see pole enam midagi erilist. ise käisin ju ka paar korda ja ehkki jäin tulemusega täitsa rahule (oli teistmoodi, kui ise klõpsitud), siis mitte midagi superhead ja erilist seal polnud, lihtsalt toredad pildid. ja enam väga stuudiosse ei tõmba ka, saab niisamagi.
võõraste piltide puhul jäävad silma ikka vaid need, millel on eriti ilusad inimesed või eriti originaalne idee.
mh, liiga pikk jutt sai, aga ma ei viitsi lühemaks ka teha. mõte ei tööta hetkel nii kiiresti kui tavaliselt :D
Minu “ilupildid” olid kodukootud, ning tegin neid igal kuul, mitte ainult ülisuure kõhuga; samas eriti suure kõhuga oli tahtmine iga kord pildistada, kui tundus, et on jälle suuremaks läinud. Et siis hiljem hea vaadata, milline ma kunagi olin; eriti nüüd, kui kõhunahk seljaga kohtuda tahab:P
Kui ma nüüd neid pilte vaatan, siis tekib endal ka küsimus, et miks ma igal pildil just niimoodi kinni hoidsin?:)
Kõhtu hoida on umbes sama emotsioon, nagu last kaisus hoida. Ma mäletan üht hetke, kui ma olin just abiellunud ja kõht hakkas vaikselt kasvama – silitasin seda, sõrmus helkis päikse käes ja siis jõudis esimest korda kohale, et mul on perekond.