Kui sul on olemas võimalus tõmmata mantel selga, istuda esimese bussi peale ja minna näiteks Rakverre kohvi jooma, siis miks sa seda ei kasuta? Miks sa ei kasuta oma vabadust ära minna, kui tahaksid? Miks?
Sest ma olen arg?
Kui sul on olemas võimalus tõmmata mantel selga, istuda esimese bussi peale ja minna näiteks Rakverre kohvi jooma, siis miks sa seda ei kasuta? Miks sa ei kasuta oma vabadust ära minna, kui tahaksid? Miks?
Sest ma olen arg?
No ja mis see Rakvere kohv parem on? Eriti kui piletihind juurde panna :P
Sepp, asi pole peamiselt kohvis, vaid äraminemises. Vahel oleks vaja lihtsalt ära minna, pikemalt mõtlemata. Ja miks siis mitte põgeneda ühte linna ja sealsesse kohvikusse, millel kauge meelitav kuma.
Kui asi oleks ainult äraminemises, siis ei puutu Rakvere ja kohv üldse asjasse. Siis istud esimesse bussi ja sul ei ole mingit ettekujutust, kas seal, kuhu see sõidab, on üldse mingit kohvi või kas seal üleüldse kedagi on. Natuke kõhe, eksole, aga selline ongi vabadus.
Rakverega on mul pikemat aega oma teema, seepärast ongi see teemasse segatud. Mul on seal hea olnud ja ma saan seal unistada.
Jah, ent kas linna N sõitmine kohvi jooma ongi see vabadus? Vabaduse kasutamata jätmine üldselt ei piira vabadust kui sellist. Mina näiteks ei sõida linna N kohvi jooma sest: X aega bussis istumine piirab minu vabadust oluliselt, Y krooni edasi-tagasi pileti eest maksmine piirab vabadust teha selle summaga midagi paremat (1 raamat?) ja kõige lõpuks – need asjad, mille eest ma põgeneks sinna linna N, istuvad ju tegelikult minu peas ja sõidavad minuga kaasa :)
Seega – mille eest põgened?
Oi, Sepp! Kus nüüd põhjendas matemaatiliselt oma mõttekäiku :D
Ühes on sul õigus: mõtted, mille eest püüaks põgeneda, tulevad igal juhul kaasa. Kuid – võib olla saavad asjad distantsilt veidikene selgemaks. Teine keskkond – teistsugused mõttekäigud?
Ja ära minna tahaks ka seepärast, et Tartus olemine kipub kuidagi tuimaks tegema. Mingisugust vaheldust on vaja. Ära minna või siis… pilti teha?
Tõepoolest, miks Rakverre? Aga seal on Rakvere teater, Aqva spaa, hubased kohvikud ning võimalus kohata Innot ja Irjat elusuuruses.
Oot-oot! Ei mingit I&I teemat palun! Ära riku mu nägemust Rakverest. Muus osas on küll õigus.
Minu meelest jumala armas idee. Mul on ka tihti see äraminemise teema õhus :) Täiesti mõistan Sind!!!! Pluss, et Rakvere on järjekordne imeline Eesti linnake, mille ilu ja hing ei mahu vahel südamesse ära ning hakkab magusvalus…
Nii tore, et keegi mu mõtet jagab :) Võib olla ühel päeval Rakveres kohtume?
Ma jagan seda teist mõtet, mitte äraminemise oma :)
Suurepärane mõte, võiks kohtuda küll millalgi ! :D
Sest sa tahad olla koos kellegagi kuid sul puudub see võimalus.
Ära minek oleks nagu vabanemine, sest ta annab uusi hetki mida on sulle vaja, vaja selleks et anda endale seda mida sa ei saa teistelt aga ootad. Pikkisilmi. Igatsedes. Ise ennast kildudeks tehes.
Miks koos? Äkki hoopis üksinda? ja võib olla just kildude kokku kogumiseks?
Kuigi see on nüüd möödas. Ja ära saan ma lähiajal minna mitu korda.
Mis on nüüd möödas? Kas vabadus? Vabadus ei lähe ju mööda.
Ja üksinda olemine, on alles. Võimalus ära minna ei tundunud sulle ahvatlev kui mõtlesid et ära saaks minna isegi mitu korda. Kui mitu korda ära minna on võrdne sooviga olla koos kellegagi? Ma pigem tuleksin kohe tagasi kui teaksin, et see on minu võimalus.
Ennast lugedes näen ka kohe õiget vastust, õige vastus on sa ei saagi ära minna, sest võimalused ei küsi kas sa oled valmis. Sa pead seda kogu aeg soovima ja sa ei tohi selle juurest mitte kunagi ära minna.
Sa ei ole arg kui sa ära ei lähe. Sa võiksid nimetada ennast julgeks.
Palun kustuta viimane lause. Viimane lause peaks olema “Aga see on lihtsalt väsitav.”
Ja väsimuse vastu teadagi aitab reisimine.
Ja nüüd võid alustada uuesti ülalt lugemis koos kõikide kommentaaridega.
Eksju:)
Anonüümne, su mõttekäik muutub mu jaoks segasemaks. Nii et loeme teema lõpetatuks. Pealegi läks ära minemise soov üle. Tuli ja läks. Kõik.
Ja mis mõttes sa tuleks tagasi? Ma ei isegi ei tea, kes sa oled.
Ma ei osanud seda sinu vormis kirjutada, kirjutasin endana, mida mina bussi ukse peal tunneksin teeksin. Minul ei ole sina vaid ikka keegi teine kelle peale nii mõelda. Äraminemise tunne oli see mis puudutas. Su kiri puudutas mu tundeid.