Kõik algas juba varem, ent teoks sai reede õhtul. Silmis oleva une kiuste sai kleit selga ja kingad jalgad, et siis üle Toome tippida.

Kuulasin lugusid, laulsin kaasa, tantsisin päris üksinda ja rahva seas, üksi ja partneriga. Salamisi imetlesin üht teist paari , kel sammud selged ja hoogsaid tantsutiire üle põranda keerutas. Oh, kuidas tahaks samamoodi osata! Lõpuks sai ka rohkem keerutatud, kui samba-salsa sugemetega lood kõlasid. Ja muidugi juuste lehvides hüpatud, kui tantsuõhtu “Tsirkusega” päädis.

Laupäeval olid valmis vaim ja keha, et kolm tundi salsat tantsida. Pidasingi vastu. Kuuba salsa, rueda de casino ja bachata – igas tantsus sain selgeks midagi uut ja kinnistasin midagi vana. Ja hoolimata varvastesse soonivatest võrksukkadest pidasid jalad vastu. Poolteist tundi puhkuseaega, et siis veel mitu tundi peol salsatada.

Tants on mu ikkagi omale saanud.