Ma varsti enam väga ei jaksa. Aega on nagu ikka 24 tundi ööpäevas, kuid tegemisi rohkemate tundide jagu. Jah, ma ei oska alati “ei” öelda ega ka tegemisi väga ratsionaalselt planeerida. Liiga palju saab pisikesi sekeldusi: kirjade saatmist, info vastu võtmist ja edastamist, küsimist ja vastamist. Suurtele ei jõua seepärast keskenduda ega täit tähelepanu pöörata. Killustatud tegemised. Teed ja teed, aga kuklas tikusvad tähtajalised asjad ikka tehtud ei saa. Nagu näiteks ülikooli lõpetamine. Palun sundige mind takka või sundige õppepuhkusele.

See kõik väsitab vaimu ära. Söömine ja magamine toimub möödaminnes – kui mahti saab. Kaks hommikut järjest olen juba üle aja maganud. Piinlik. Ja tahaks ju enda jaoks ka aega (mitte et seda üldse poleks:). Sooviks siiski rohkem argipäevast aega, kui kulub hommikul hammaste pesemiseks ja juuste kammimiseks või õhtul pesu pesemiseks. Hea küll, kahel õhtul käin tantsimas ka, kuid seegi pole nii lõbus, kui väsimus märku annab.

Kurdan? Õige natukene. Samas võin olla rahul oma olukorraga, mis nii mõnegi ehk kadedaks teeb – tööpuudust ei ole. Seda on kohati isegi liiga palju. Ja lisaks mulle meeldib mu töö.

Olen veel tööl ja üks tähtis asi vaja lõpetada. Ent mõte ei liigu. Pean, kuid ei suuda. Tahaks hoopis kirjutada ilusatest asjadest.