“Ei viitsi” omab suurt väge. Tahad, aga ei viitsi, ja ei teegi.

Täna sai Tartu salsakultuur tõsise hoobi*. Üks osa sellest oli tund aega lühem pidu. Senise pool kümme kuni kesköö asemel saime tantsida vaid kella üheteistkümneni.

Siin tuligi mängu viitsimatus. Oleksin ju võinud minna kontserdile, mis algas alles kell kümme. Ent “ei viitsi” ja kerge väsimus said minu suurest tahtest jagu. Uskumatu! Et tahtmine millelegi nii tühjale alla võib jääda. Ilmselt home ma siunan end, et ei läinud, kuid hetkel on tõesti “ei viitsi”. Kui oleksin läinud, saabuksin ikkagi öösel koju, ning ei saaks suurt magada. Mitte et ma praegu magaks… Enne veel tuleb teha asju, siis ehk suudan paar tundi magada ning vabatahtlikul kell hirmvara ärgata, et kuus viiskümmend rongile jõuda.

Homse päeva veedame Arabellaga Tallinnas, tähistades tagantjärele meie sünnipäevasid. Plaan nr üks on Jensen ehk 3D-film “My Bloody Valentine”. Mis üllatus, eks ole?! :D

Minu rõõmuks ja hingerahuks selginesid ka muud plaanid. Nii et kõik läheb just nii, nagu läheb :)

—

* Õnneks oli üks selginemise hetk ka :) Veendusin lõbusalt tantsivaid välistudengeid vaadates, et salsa olgu ennekõike tore ja seltskondlik tegevus. Et treener tehnikat ja konnektsionit ja futwöörki pidevalt rõhutab, ei tohiks hinge võtta. Me ei soovi saada profitantsijateks, vaid tantsime oma lõbuks. Nii et tema malli järgi ei pea end teps mitte joondama.