Enam pole ma päris sama tüdruk. Kindlasti mitte täpselt sama tüdruk, kes aasta tagasi (meeldetuletus: 25, heledapealine, ületöötanud, duubel, mitte nii õnnelik).
Nüüd olen 26, punapea, tööga hakkama saav, singel, õnnelik. (Asjaolu, et täna olen nukker, on ajutine.) Olen muudki. Birx ütles ka, et kohe on näha, et minuga on pärast eelmist kevadet toimunud positiivsed muutused ning näin rõõmsam ja õnnelikum. Ma olengi. Tunnen ise ka, kuidas olen kasvanud, elust osa saamas, õppinud, kogenum. Oma elu elamine on nii palju juurde andnud. Viimane aasta on olnud niivõrd elamusterohke, kuid ka rikastav.
Tunnen, et olen enesekindlam, ilus, väärtustatud nii sõprade kui kolleegide seas, rahulikum, aktiivsem, julgem, otsustuskindlam (teatud mööndustega), natuke ka isepäisem või egoistlikum. Eluülikool ehk elu iseenda seltsis lihtsalt eeldab või tekitab egoismi. Teen seda, mida soovin. Teen, sest tahan ja saan. Ise teen valikuid ja vigu, ise muretsen ja rõõmustan, ise lähen ja tulen.
Igastahes olen ma arvamusel, et algamas või käes on mu elu parim aeg. Seda ka tänu teatud inimestele mu elus ;)
Aitäh, et olete teinud minust tüdruku, kes olen :)
Tunnen, et see laul sobib eelneva jutuga.
Loen pidevalt Su blogi – ja tead, mis: Sa jääd igavesti tütarlapselikult erksaks, olgu 25, 26 või 86! See tähendab ka seda, et saad oma eluga iseseisvalt hakkama, kuigi, jah, eks mõõnasid või vahest igaühel ette tulla. Ja ära nüüd saa pahaseks aga ma ikkagi veel ütlen – kus ometigi on normaalsete poiste silmad :)!!
Jah, kus ometigi need silmad on? Maailm tundub olevat pimedusega löödud.
Mitte kõik silmad ei ole pimedusega löödud. On ka silmast silma vaadatud :)