So, we went to see Friday the 13th (read: Jared) today.

Sellest lausest piisab. See saab ilmselt klassikaliseks nagu “Kui Arno isaga koolimajja jõudis…” Arabella on suurepäraselt üles tähendanud tänased, reede ja 20nda, õhtused meelelahutused. Mul pole midagi lisada. Nagu oleks just 100-punktilist lõpukirjandit lugenud :D

Huvitaval kombel meil koos kultuuri tarbimine klapib nagu kaladele vees ujumine. (Mis lause! Irvitab.)

Vanemuise teatri mängukava uurides avastasime mais esietenduva rock-balleti “Queen”. Järgnes umbes selline dialoog:
E: Tony Vincent on peaosas. Oot, see oli ju see ilus mees?
A: Jaaa! Otsustatud, me lähme!

Vot nii see otsustamine käibki – ilusate meeste järgi.

—

Viimasel kahel päeval olen suutnud olla ületamatult jabur ja ebanormaalne. Täna aga öeldi selle tõdemuse peale, et hoopis vahva olen. Või umbes nii…

Ma suutsin eilses salsatrennis ja peol muudkui irvitada ja naerda, sest järjekordsed poosid ja trikid soodustasid väsimusnaljade tegemist. Lõpuks läks asi ka vägivaldseks. Järjekordse “lähenemiskatse” ja veel millegi peale ma lõin tantsupartnerit. Sest ta ajas mind meeletult naerma! (Vigastuste kohta kaebusi ei ole esitatud ja minuga suheldakse edasi. Loomulikult ma vabandasin ka.) Ma pole normaalne. Tänan väga, ma tean ja olen sellega rahul!

Täna näitasin oma veidrikust palet ka õpilastele. Kirjeldasin neile oma vaimustust ja poolehoidu Suva triibuliste põlvikute suhtes.  Õnneks nad ei pannud seda pahaks, et neil imelik õps on.

Aga nüüd küll asju kokku panema, sest homme on ees vara-varajane äratus ja Tallinnasse sõit. Enne töö ja siis lõbu!