Lõpuks ometi. On üks oranžide kaantega ja ilusa sisuga uus raamat olemas. Kõikidest teistest samasugustest eristab minu omanduses olevat raamatut mitu omanäolist pastapliiatsitindilist autogrammi mitmelt autorilt. Sest eile oli võimalus paluda lisajälgi raamatusse jätta.

Eile toimunud novellikogu “Tule, ma jutustan sulle loo” esitlus rokiklubis oli küll pigem privaatpeo moodi, sest niisama uudishimulikke oli kahjuks vähe kohal. See-eest olid kohal omad: avaldatud Daki, Silja, Natasha, Jri ja Jim, lisaks Birx ja teised. Peast käis läbi mõte, et iga raamatuesitlus* võiks selline olla, kus on just see oma seltskond koos. Armas oli.

* Iga raamatuesitlus seepärast, et äkki see pole viimane omataoline. Sala(l)ootus.

Kohapeal sai kogumikku osta soodushinnaga, lisaks sai kaasa meenemündi ehk kroonise suurest uhkest purgist. Birxi müügitöö kandis lõpuks vilja ja alla kahe eksemplari korraga viimased ostjad ei saanudki omandada. Oleks olnud maagiline sajakrooniseid tootev rahakott, oleks kohe mitu raamatut veel ostnud.

Väike vestlus näitas, et noored autorid on andekad pigem kirjalikus sõnaosavuses kui avalikus suulises kõnes. Mis oli omamoodi armas ja vahva, sest seda pärlimad ütlused neil huulilt pudenesid :)

Muusika, vestlus, lehekülgede vahele kadumine… Kuni uni võitu sai ja koju kutsus.

Lugemiseni!