Jõulutunne – null. 0. Mitte midagi.

Mis siis, et olin täna kolm tundi päkapikk. Võimalik, et olin esimest korda elus linna advendiaja alguse tähistamisel Raekoja platsil. Lauldi jõululaule ja süüdati kuusel elektrivalgus (ei meeldi eriti see külm sinine valgus, võiks punast ka olla). Ei midagi. Mõtlesin hoopis muudest asjadest. Rahvast oli meeletult palju. Meisterdamas käis ka selline mass, et ehmatasin päris ära. Saime siiski hakkama. Pärast sai tükk aega põrandat samblapurust puhtaks pühitud.

Mingi värk on nende jõuludega. Kord täiesti vastukarva, teine kord tahaks kõike jõululikku teha. Täna mõtlesin välja: jõulud peaksid vabatahtlikud olema. Mitte ühiskonna/meedia/kaubanduse/… pealesurutud üritus. Keegi ei mõtle jõulude ajal üksikute inimeste meelelahutusele. Ikka pere siin ja pere seal. Palju õnne, sellega tekitake suuremat masendust teatud kontingendile ja… /tsenseeritud,sest ei julge isegi poolavalikult seda mõtet välja kirjutada/.

Jõulutunde koha pealt praegu täiesti null. Mitte lõplikult, seis võib homme vabalt muutuda.

Kui see lohutab, siis – ma joon glögi ja söön suhkrumandleid :)