Lootusetu. Otsustasin pärast 11-tunnist tööpäeva kodus arvutit mitte lahti teha. Vaid hoopis raamatut lugeda. Ja ei pidanud vastu. Nõrk :D Juba sain kurjustada selle eest.

Täna oli suur ja tähtis päev, mil ma sain valmis (niivõrd-kuivõrd) oma esimese suure projektitaotluse. Ka viimastel minutitel postkontoris säilitasin paanika.
Postkontori neiu: “Kas soovite saata liht- või tähtkirjana?”
Mina: “Võib lihtkirjana.”
Postkontori neiu: “Kui teil on siin dokumendid, siis on tähtkirjana kindlam.”
Mina: “Jah, on dokumendid, siis tähtkirjana palun. Või teate, oodake üks hetk… Ikka lihtkirjana võib ka.”
Umbes nii ma arutlesin ja muutsin oma otsust seal leti taga veel mitu korda. Lõpuks helistasin töökaaslasele ja lasin ikka lihtkirjana saata. Milline ilus paaniline lõpp projekti kirjutamise esimesele saagale!

(Kusjuures, mul tuli õhtul veel kaks projekti ideed… Järgmisteks kordadeks jäävad siiski.)

Pärast oli vaja muidugi ka tegemata päevatööd ära teha. Ei tahtnud ripakile midagi jätta, sest järgmised kaks päeva olen hoopistükkis konverentsil. Ja neljapäeval saan endale kolmeks tunniks töövarju ja kolmeks tunniks lähen lastega okaspuid õppima. Oeh, kui tegus nädal!

Ma ikkagi võtan nüüd raamatu kätte ja poen teki alla lugema.