Nii pea, kui me olime mööda rada mõned sammud astunud, tundsin seda tugevalt – metsalõhn. Värske, puhas, rahulik. Laste vadin taustaks, kuid siiski vaikne keskkond. Metsas jalutada oli suurepärane. Vaatasime Suurt ja Väikest Taevaskoda, Emalätet, taevast, puid, sammalt, kõike, mida silm haaras. Linnast eemale ja uuesti tagasi saamine mõjub omamoodi uue algusena.

Hinnangud loksusid paika. Oma voodi, kohv ja kaiss – need on tõelised luksused. Milline idüll oleks lesida voodis (kaisus) ja süüa šokolaadi! Oma voodi ja isetehtud kohvi on põhimõtteliselt alati saadaval, praegu kohe siisnsamas käe ulatuses. Kaisuga on teised lood, aga kui väärtuslikuks see muutus laagris poole ööni lapsi magama ajades! Unistasin päevast, mil süüdimatult magada saaks, sest väikesed toredad lärmajad lõpetasid mõned tunnid enne varahommikust ärkamist. Ei saanud end üldse välja puhata. Keelamine ja käskimine väsitasid lõpuks nii ära, et olin lihtsalt natukene kuri õps.

Kodus on hea. :)

—

Pealkirja vääriliselt ka siis.

Valud:
ei saanud magada, sest lapsed lärmavad, voodi ja voodipesu oli võõras;
järjekordne nädalavahetus, mil tuli tööd teha;
päev otsa õues olla oli jahe, hoolimata pidevast tegevusest;
oli probleeme lastega (arusaadavatel põhjustel ei saa rääkida);
omaette olemise võimalust ei olnud.

Võlud:
lõpuks ometi kuskil mujal kui linnas;
sain aru, mis on minu jaoks väärtuslik;
ei mõelnud teatud teemadel (ja teatud teemadele siiski mõtlesin, aga naeratusega);
süüa sai hästi ja palju!!!;
üksikutel vabadel hetkedel õnnestus raamatut lugeda;
ilus-ilus värviline sügis ümberringi;
toredad ja abivalmid lapsed;
tegelikult on ju hea ära käia ja tagasi tulla.