Nii u-ni-ne. Ega keegi ei sundinud mind eile poole kaheni üleval olema, ise olin. Tööd on veel teha, sest vahepeal käisin teises linna otsas ja see hakkis päeva pooleks. Hakkis nii, et päeva teine pool on pikaks veninud. Näh, jälle tööjutt! Aitab küll, eks. Ega see kogu elu pole.

Elust rääkides… see on üllatavaks ja põnevaks muutunud. Juhtub asju, mida ei ole osanud aimatagi. Nii minu kui sõpradega. Õnneks paneb suurem osa juhtumistest helgelt naeratama, mõni ajab kihistama, sest on saladusi kah. Üllatval kombel ei ole ma ka nutnud tükk aega, eriti kui ajas tagasi mõelda sel teemal. Käesolevad hetked varjutavad minevikku üsnagi edukalt. Võib öelda, et eluülikool pakub uskumatuid kursusi ja õppetunde.

Ümber nurga jutt jälle, jah? :P No ei saa konkreetseks minna iga jutuga :D

Kui konkreetselt rääkida, siis laupäeval oli mul laupkokkupõrge. Sõna otses mõttes. Klassikaline jooksin-vastu-kapiust-juhtum. Unustasin pärast nõudepesu, et köögikapiuks lahti on ja panin mataki laubaga vastu ust. Natuke peavalu ja palju jääd otsaees, tänaseks vaid vaevumärgatav punane jälg näha.

Konkreetsetest vigastustest veel. Lihased on kangevõitu, peamiselt ülakeha lihased. Paar varianti on, kuidas see võis juhtuda. Näiteks hoogsast koristamisest pühapäeval.

Muidu ikka hästi.