Eile keskööl palus üks väike tüdruk tänaval minult bussipileti raha. Vastasin, et bussid ei sõida ju pärast kella 23. Seejärel küsis ta tuld. “Tuld?” tegin suured silmad. Ta oli liiga noor, et suitsetada. Kuid ei – ta seletas, et ei saa tuppa sisse, sest kedagi pole kodus, aga akna lahti tegemiseks on tal valgust vaja. Tuld ei olnud mul ka pakkuda. Soovitasin tal usaldusväärsete naabrite poole pöörduda. Ta arvas, et teeb seda ja kõndis edasi.

Ka mina kõndisin edasi, ent hinges jäi kripeldama. Äkki oleksin pidanud temaga kaasa minema ja teda aitama? Äkki oleks saanud ta vanematele teatada, et laps on ukse taga? Miks üldse väike tüdruk öösel tänaval üksinda ringi käis? Kus ta vanemad olid? Kas ta sai ikka tuppa? …

Loodan, et vähemalt nõuandest oli kasu.

—

Pärast hakkasin mõtlema, et tänaval ligiastujatele ma ei kipu abi osutama.
Ma ei anna raha kahtlastele tüüpidele, kes pika loo maha heietavad (ka lapsed on seda teha püüdnud), ega ka kerjustele.
Ma ei oska arusaadavalt teed juhatada (isiklik arvamus).
Ma ei anneta heategevuskampaaniate raames (tänavatel suured reklaamid õhutavad seda pidevalt tegema).
Ma ei tee seda kõike tavaliselt. On juhtunud, aga harvad korrad.

Jah, ma olen vanaprouasid üle tee aidanud ja kellaaega öelnud ja teed juhatanud ja bussijaamas kellegi kotil silma peal hoidnud… Mulle endale tundub, et ma ei oska seda teha. Võõraid aidata.

Justkui kulutaksin oma abivalmiduse ära töö juures, sõprade ja pereliikmete peale.
“Jah, ma teen kuulutuse valmis.”
“Jah, ma kirjutan sulle referaadi.”
“Jah, ma toon sulle raamatukogust raamatu.”
Väljaspoole ei jää suurt midagi. Tänaval torman oma mõtetes, vahel kõiki ignoreerides, tahtes omaette olla ja kiiresti sihtkohta jõuda. Ei ole valmis segamiseks või pole tuju suhtlemiseks ka mitte mõne sõna jagu.
Ja siis vastupidi – suvel linna peal vahvaid linnakaarte uurivaid turiste võiks kättpidi siia ja sinna tirida ja talutada. Et nad näeksid linna nii, nagu üks kohalik elanik näeb. Ka seda pole ma kunagi teinud.

—

Pikk segane jutt. Kell on üsna palju ka juba. Harjutan veel korra veerandtunist ettekannet, mida homme koos kolleegiga Viljandisse tegema lähme. Ja mis mõttes kasutab suur ja tähtis asutus sõna “prese” ilusa eestikeelse “esitlus” asemel??? Nii p*rvo.