kõige vastikum küsimus on “miks?”.
tundub, et tihti puudub sellele vastus. või on vastus, kuid see ei anna ikkagi vastust. et miks siis ometi… on vastused, aga need ei ole piisavad. ei ole vastust, mis oleks õige, mis oleks tõde. on mingi lohutusvastus.
miks? miks? miks?
ma ei hakka neid mikse siia kirja panema, sellest pole niikuinii kasu. vastust ei ole. olen küsinud, vastuse saanud, aga mitte mõistnud lõpuni ja lõplikult. ei ole seda vastust, mis kõik ära vastaks. retoorilised küsimused ja värk…
mõned miksid on parem küsimata jättagi, mõned miksid ajavad su hulluks, mõned miksid on rumalalt jaburad.
ära küsi.
pirtsu kirjutab samuti küsimustest.
ülikoolis suhtlemispsühholoogias räägiti ka sellest, et miks-küsimus on kõige hullem, sest paneb vastaja raskesse olukorda. inimesel tekib vajadus justkui hakata end kaitsma. seda enam, et kõikidele asjadele ei saa vastata algusega “sellepärast et….”, kuigi “miksi” küsimus seda eeldab.
lahendus oli see, et miks-tüüpi küsimus tuleb ümber sõnastada teistsuguseks, siis on tõenäolisem ka vastus saada. isegi nt “miks” asendamine “millepärast” annab parema tulemuse.