Oli sigahea suveilm, parasajagu õhtune aeg. Tüdruku mobiil helises, talle tuldi järele. Vaevu veerand tundi hiljem pargiti hall auto murumaale, kus ristik magusasti lõhnates õitses. Kolmekesi seati sammud suure laulukaare poole, mille all oli üles seatud black-box’i meenutav lava.

Paar minutit pärast kella 21 astusid lavale Muusikud, keda olid kuulama tulnud igas vanuses daamid ja härrad, poisid ja tüdrukud. Muusikute koondnimi Dagö plinkis säravate tuledena lava kohal helide rütmis. Laulja-muusik laulis, pillimehed-muusikud mängisid pilli. Emotsionaalselt, end igati hästi tundes ja publikut oma võngetega nakatades. Kaamerad viskasid kahele ekraanile lava kõrval pilti kord lauljast, kord pillimeestest, kord hoopis iseäraseid video- ja muidu pilte.

Järjest kutsuti lavale ka teisi Muusikuid – kaks noort heledahäälset neiut ja vigurvänt noormees, kellega kordamööda või korraga (tartulikke) laule üles võeti. Lusti jätkus nii lavale, lava ette kui taamale publikku sekka, kes oli naudisklemiseks valinud pikad pingiread. Pingiridade täitmine õigustas end samamoodi kui lava ees hüplemine, sest nii mõnedki lood olid hoopis mõtteid tekitavad ja siis oli hea end vaikselt kaasa kõigutada ning end hetkesse unustada.

Pärast viimaseid lugusid ja kummardusi ja aplodeerimist lahkusid kolm sõpra naeratades ja kiidusõnu pildudes laululavalt, kõndisid üle murumaa auto juurde ja sõitsid Dagö saatel algavasse öhe.