Mida teha, kui mõistusega saan aru, aga tunded järele ei jõua?
Saan aru, miks on nii ja mitte naa. Saan aru, miks varem lubatu asemel tegelikult käituti teistmoodi. Saan aru põhjustest ja et need on õiged põhjused, mitte otsitud vabandused.
Aga… Tunded ei ole arusaamisega kooskõlas. Tunded ei jõua mõistmisele järele, vaid möllavad omasoodu. Siiras rõõm asendus kerge solvumisega. Leppimise ja edasimineku asemel küsin ikkagi “Miks? Kuidas?”. Otsustamise asemel hakkan veel rohkem kahtlema ka muudes küsimustes ja otsustes, mis päevakorral olevasse teemasse ei puutu.
Kas asjaolu, et olen naissoost, on selle küsimuse vastus? Kas sellest vastusest piisab mulle? Mida teha, et tunded ei vahutaks nii, et mõistus alla annab? Tahaks mõnikord suuta ratsionaalsemalt suhtuda asjadesse, mis pole emotsioonide pilla-pallat väärt.
Hm, kui õige võtaks suveplaanidesse käitumispsühholoogia-alasesse kirjandusse kaevumise?
Ühe artikli “Keha ja emotsioonid” juba leidsin.
Järsku tundun endale nii kõhklev ja saamatu. Ja sellist nimetatakse veel täiskasvanud inimeseks? Kõrgharidusega kah veel. No tõesti…
—
Viimane töötund on juba 29 minutiga ületatud. Midagi suurt ikkagi ei teinud, midagi las jääda augustisse ka, kui loodetavasti kindlamalt ja paremate mõtetega tööle naasen. Väsimus on. Miks ma ikka kontoris istun? Harjumus. Kodu pole koht, kus kogu aeg olla.
Raamat on kaasas, et minna jõe äärde ja sukelduda sügavustesse. Ilukirjanduslikesse sügavustesse. Ma ei uju ju. Ainult et vihmaseks kisub. Kohvikusse võiks ka minna, kõht on juba tühi.
Ma lähengi nüüd ära. Puhkusele.
Deja vu. Mulle tundub, et mul oli täpselt sama olukord, saad aru küll.
Võin öelda, et kõik läheb paremaks, kuigi alguses seda ei usu, leiad endale selle parima ja õige ja kõik see mis praegu on, on hiljem ainult nostalgiline mälestus, mis enam haiget ei tee. Sest sa oled ju õnnelik :)
Segane jutt, aga ma usun, et sa said mu mõttest aru.
Tead Evu…ma soovin sulle kõige ilusamat ja paremat suve ning teen sulle ühe virtuaalse pai ..TÕSISELT ! :)
Ostsin laupäeval Kristiina Ehini luulekogu Kaitseala- tõin koja ja panin oma luuleriiulisse. Täna mõtlesin, et piiluks ka sisse…
Ilmselt sa tead niigi, kuidas see kokku on pandud – kirjutatud tema Mohni saarel elamise ajal ning luule vaheldub päeviku fragmentide laadi tekstidega. Üks neist fragmentidest rääkis Handimaal käimisest ja ühest seal kohatud tüdrukust, kelle nägu oli kaetud rätikuga meesterahvaste ja võõraste eest – just nii näeb komme ette… Et iseennast ja oma sisu varjata…
Ja nüüd ma lugesin su bloogi. Sa räägid, et kas asi on selles, et sa oled naisterahvas ja nii emotsionaalne ja… et äkki sa peaksid olema ratsionaalne ja tagasitõmbama ja edasiloivama….ja vait olema, hambad risti surma ja trotsima kõike ja..mingeid jubedaid ponnistusi tegema selleks, et olla…
Minu meelest poles selles kõiges, mida sa tunned ja räägid midagi halba ega ebaloomulikku…pigem on kõik õige ja hästi… Kõik need asjad mis toimuvad sinu ümber ja su sees on vajalikud, naudi neid…isegi kui neis on mingis mõttes ja omal moel kaotamise mõrkjat valu ja üksiolemise moodi südamekloppimist ja ärevust…ja raskust…
Minu meelest oled sa väga ilus inimene. Ma usun, et sul on kõik vastused olemas. Ära lihtsalt kahtle. Ära proovi leida endas vigu ja valestitegemisi. Proovi hoopis uusi õigestitegemisi toota, iseennast kuulata-märgata-leida ja hästi palju lihtsalt olla nendega, selles ja sedamoodi nagu sulle, kulla Evu, just meeldib!
P.S. ma loodan, et sa said kasvõi natukene aru, mida ma öelda püüdsin. ma pole viimasel ajal just kõige sirgjoonelisem ja selgem. pigem enamasti hämmingus.