Daki juurest tulin ja tegin ka.
Reeglid:
1. Haara endale kõige lähemal asuv raamat.
2. Ava see leheküljelt 123.
3. Otsi üles viies lause.
4. Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.
Teen seda töö juures. Raamatu saamiseks pidin ikkagi minema raamaturiiuli juurde. Haarasin esimese suvalise raamatu. Näppu jäi Jaak Adamsoni ja Andres Adamsoni “Kunstiõpik gümnaasiumile”. Avasin lehekülje 123. Tsiteerin:
Püüame leida kisendavaid kontraste ka omal vabal valikul värvitoone kõrvutades.
Harjutus 2. Töövahendid on samad, ent püüame värvitoonide kõrvutamisega luua meeldivat harmooniat, värvitoonide ühtekuuluvustunnet. Lõpetuseks segame kõiki puhtaid värvitoone valgega ehk teiste sõnadega, loome murtud sugulustoonide gamma, ja paiskame sellesse harmooniasse puhta värvitooni pintslilöögi, elustamaks väikekodanlikku magusust ja eluvalet.
Viimane lause on õpikuteksti jaoks ilmselgelt liiga pikk. (Jah, pedagoog minus lööb jälle välja.) Samas on seal nagu miski peidetud elutarkus või tõdemus. Nagu vihje, et oma väikekodanlikku elu, mis ehk ongi natuke magus ja veidi eluvalelik, tuleks värskendada puhta ja kirka elamuse, kogemuse või mõttega.
Ooo, kui sisekaemuslik ja filosoofiline see näib!
Praegu tundub, et võiks minna halli kevadesse (nagu sel nädalal olnud on) ja otsida üles see puhta värvitooni pintslilöök, mis ergutaks meeli ja ihu.
Oooo, ma ei saa jätta tegamata ooooo!
Mmm, puhastav valge. Üks pintslilärakas valget kuluks ära küll.
:D eeee… ma sain eile selle pintslilöögi.
ooooo…see hämmastav harmoneeruv-konstruktiivne jutt harjutus 2-st tekitas mus ootamatult lausa positiivseid võnkeid (,kuigi ma olen viimasel ajal väga pessimistlikult häälestatud).
Eee…kuidas ka muidu?
Muidu hästi (kui jätta välja tõsiasi, et koolilõpetamisega on nirusti).
Tööl läheb kenasti, lapsed käivad rohkem kohal kui varem. Ja muud asjad ka nagu sujuvad.
Olemas keegi, kellega kallistada ja kelle peale uinudes mõelda.
Sõbrad olen uuesti üles leidnud ja nemad mind.
Ja kevadet ootan!