Mul ei oleks midagi selle vastu, kui pärast tööpäeva saaks minna sinna koju, kus on tema ka. Jooks koos tassikese musta teed, ajaks juttu, kallistaks. Läheks kell 22 voodisse, et pisut teineteist avastada ja kaisus magama jääda.

Iga kord, kui me kellegi juures külas käime, tundub see nagu peaaegu kodus olemine. Kahjuks mitte omas kodus olemine…

Aga ta kutsus mind eile enda juurde sööma ja pärast käisime ta vennal külas :)