Parem. Hetkedel on parem. Üldiselt tahab terve elu siiski parandamist ja parendamist.

Eile saime koos olla nii nagu ikka. Rõõmsalt, elavalt, suvalises suunas linnast välja sõites ja pimeduses parkides. Ta kallistas mind kõvasti ja küsis, kas olen tõesti päriselt tema oma. Muidugi olen. :) Palju kallistusi, kaisutusi, suudlusi, õrnusi, silitusi, kõditusi selle tõestuseks.

Õhtu lõppedes kiskus ta ikkagi teatud teema uuesti üles. Et ta tahab kogu tulevärki, kuid talle tundub, et mina mitte. Mu tuju sai kergelt muserdatud. Ma tean seda ju, et ta tahab. Ma tahan ka, aga on mingid agad, millest ma ise ka veel sotti pean saama. Täna saatis ta sõnumi ja palus vabandust, et oli oma jutuga liiale läinud. Leppisime kokku, et saame sellest kuidagi üle. Küllap saamegi. Koos.

Homme lähme koos D. juurde jõulujaurile. Põhimõtteliselt näeb siis ka too suurem seltskond korraga meid nüüd koos. Aga kõik on omad ja nii ongi kõige parem.

Jõulurõõmu!