Läksin neljapäeva õhtul ikka täitsa liimist lahti.
Esimesed kivid-kännud minu ja K. vahel. Nüüd arvan, et nende suurus oleneb sellest, kuidas ise suhtud. Kas avatult või suletult. Ja see ka, et mida mina suhtest tahan. Ma ütlen ausalt, et ei tea, pole kindel, kõhklen oma soovides. Tean, et tahan temaga olla. On see piisav?
Lisaks kogu muu jura. Kodune elu, mis perioodiliselt vaimset terrorit tähendab. Ja natuke muret on ka töö ja kooli pärast. Et kuidas ma ikka jõuan ja nii.
Reedel tikkusid pisarad alalõpmata silma. Hoidsin neid tagasi. Üritasin vapper olla, kuigi seesmiselt olin nii-nii nõrk. Öösel nuuksusin tasa, kuni magama jäin. No nii läbi ja nõrk ja kaitsetu… Ongi see hetk, et enam ei kannata ega jaksa tugev olla.
Täna annab kõik tunda. Pooleldi nagu magaks, mõelda ei taha nendele küsimustele, mis K. esitas. Tahan lihtsalt kalli ja käest kinni hoida ja end tema kõrval hästi tunda. Ma päriselt ka arvasin sel hetkel, et jäängi temast ilma… Mitte veel, ma nii väga loodan.
Mingil hetkel saab parem. Kindlasti saab.
aga sa räägi talle. et see kõik pani sind ebakindlalt tundma ja et sa tahtsid selle peale ta lähedal olla.
ka see on märk sellest, mida sa tahad…
Nüüd on parem. Me küll ei rääkinud kõigest, aga küll jõuab veel. Sest et ta aru saaks, miks ma vahel liimist lahti olen, ta võiks teada, mis elu mul väljaspool tema vaatevälja on.
Ja noh, eks koosolemist tuleb ka “harjutada”. Kui pidevalt üksik hunt olnud, siis koos on teine.