Teisipäeva õhtu Pusaga kinos ja kohvikus möödus rahulikult. Ta oli nagu ikka. Omamoodi nagu ta on.
Rääkisime suhteliselt tavalistel teemadel: töö, kool, vaba aeg, uni… Ma mõtlesin korduvalt, kas mainida, et mul nüüd keegi. Või küsida temalt “Kuidas muidu läheb?”, aga sinna see jäi.
Filmi vaadates käis mõne korra peast läbi mõte, et mis siis, kui ta oma käe (kogemata) mu põlvele paneb või midagi… Mõte ei jõudnud lõpuni, sest kohe tekkis igatsus hoopis PK järele.
Ei olnud mingeid tundevirvendusi Pusa suhtes.
Et ikkagi sõbrad.

—

Ja täna pani ta minu kinni ja mina tema. :) Et koos siis. :)