Juba igatsen K.-d. Kasvõi sõnumit Temalt. Kaissu tahaks. Kogu aeg tegelikult ju tahaks. Mis siis, et me kodutud. Istuks kohvikuski hea meelega.

Kusjuures, ei tunne end kuidagi valesti, häbiväärselt, veidralt, pilkude alla sattuvalt, pealetükkivalt, ebamugavalt jne, kui avalikult kallistame või suudleme või õrnutseme. On ainult mina ja Tema. Muud maailma ei panegi tähele.

Oli aeg, mil paarikesed mind närvi ajasid või lihtsalt kurvastusse tõukasid. Et mis te siin kudrutate, kõigil ei ole seda võimalust. Ja nüüd teen ise sama. Ja ei mõtle nendele möödujatele, kes samamoodi nagu ise varem mõelda võiksid. Julm ja ebaõiglane? Egoistlikult vastan, et ei ole. Minu jaoks ei ole.

Õde kutsus mind ja K.-d oma sünnipäevale. :D Esiteks ei ole ma pärast lapsepõlve õe sünnipäeval koos tema sõpradega olnudki. Teiseks kutsutakse mind ja minu pluss üht kuhugi. (Ma olen ise ka pluss üks, sest K. kutsus mind oma asutuse üritusele.) See on ju hoopis midagi muud kui varem.

Vaikselt hakkab tekkima ajaarvamine enne K.-d. Sest on asju, mis on ikka täitsa teistmoodi. Olgugi et ma veel tugevasti kõigun, pendeldan ja lehvin üksi- ja kaksiolemise vahel. Mõtlemise ja suhtumise koha pealt, ma mõtlen. Olnud eelarvamused, põhimõtted, stereotüübid, reeglid, ettekujutused, mis olid, saavad kas pihuks ja põrmuks või teise lähenemisnurga või mingi selguse-selgituse.

Mõte läks jooksu.

—

Meie ütlen ma seepärast, et see on lühem ja mõnusam variant, kui alati öelda mina ja K.