Mul on õigus olla pahane, vihane, ärritunud. Mul on õigus oma arvamusele ja selle välja ütlemisele. Ma ei kavatsegi seda muuta. Miks ma peaks? Mul ei ole põhjust. Kui teised ei saa aru, miks ma nii arvan ja tunnen, siis olgu. Ju see on minu probleem. Aga – minu maailma see lihtsalt ei mahu. Teiste maailmas see ehk tundub normaalne või käivadki asjad nii, aga mitte minu maailmas. Mitte minu ja veel kahe inimese maailmas.

Inimeste mõõdupuud on erinevad. Potsataja ütles seda ja ma nõustun. Kui tema mõõdupuu järgi pole see inimene kaabakas, aga minu mõõdupuu järgi on, siis las see jutt jäägugi sinna. Ma ei jaksa, ei taha uuesti hakata lahti harutama, meenutama ja läbi elama kogu seda jama, mis oli. Mille ma peaaegu ära unustasin, oma elust välja lõikasin, ära kustutasin. Ma arvasin, et asi on möödas, läbi, otsas. Võib olla ma kiskusingi ise teema uuesti maa alt välja nagu haralise juurika. Ma lihtsalt tahtsin neile öelda, milline oli minu kokkupuude tolle lurjusega. Tahtsin, et nad teaksid. Lootsin, et nad hakkavad samuti ignoreerima. Sundida ei saa kedagi, ma tean. Ei sunnigi.

Ah, ma ei taha enam mitte kui midagi sel teemal kuulda, rääkida ega selgitada. See ainult ärritab mind. Piisab, kui Tema aru saab. Rohkem pole vajagi.

Unustan ja jätan asja sinnapaika. Mis sitast ikka surkida.