Me oleme lihtsalt koos. Ei anna asjale veel nime ega midagi. Lihtsalt oleme.

Hea on. Nii stabiilselt nii hea pole mul ammu olnud.

On keegi, kes tuleb ja kallistab-suudleb tervituseks.
Kelle rannet saan silitada autosõidu ajal (kuigi ta peab seda “liiklusohtlikuks tegevuseks”, ihhiii).
Kellele ma suudan otsa vaadata ka pärast enesekontrollimatut amelemist.
Kelle lõhna ma tunnen enda küljes, kui ta on mind siit ja sealt ja kolmandast kohast silitanud.
Kellega linna peal käest kinni käia on uhke tunne.
Kellele ma meeldin just nii, nagu olen. Ta ei tahagi, et oleksin ilusam või lahedam. Sest ma olen seda.
Kellega ma tunnen end vabalt ja saan olla mina ise.
Keegi, kelle kaissu ma tahan.
Keegi, kellega ma olen siin ja praegu koos.

Sest oleks pole olemas ja muud võimalused on selleks korraks möödas.