Täna on jälle kõik-on-kehvasti päev. Jah, ikka juhtub neid siia heade päevade vahele, täiesti suvaliselt.

Hommikuti ei saa üles. Kui saab, on silmad paksult und täis ja peas keerleb vaid mõte “Millal ma magada saan?”

Vihma sajab. Vastikut peenikest ja ligunemiseni märjakstegevat vihma. Kogu aeg on hall.

Jopega on palav, jakiga saab märjaks ja hakkab jahe. Midagi selga panna ei oska ega ole.

Teha vaja on nii palju. Nädalavahetusel jälle tööga hõivatud. Mis siis, et saab metsa ja mere äärde.

Oma kodu nii pea ei saa, sest novembris tahab pank suuremat osa mu rahast endale saada. Pealegi pole aega kuulutusi vaadata.

Tervis ka pole veel päris tagasi.