Eilne teejoomine lõppes tunnise head-aega-jätmisega K. autos. Kord ei saanud tema pidama, siis mina. Natuke ebamugavat kaissu esiistmete vahel end jagades ja juttu teemal “Mina ka ei tea, kuidas need asjad käivad, sest mul pole kogemust” oli omamoodi armas ja hea.
Ei ole tunnet, et ei tahaks rohkem sedasi olla. Täitsa tore on, mis sest et liblikad veel kõhus ei laperda. Võib olla tõesti ei pea kõik käima nii nagu filmis või ideaalsetes unistustes ehk siis suure sädemete sähvimisega. Tasapisi on ka variant. Pealegi, sel ajal ma üldse Pusale ei mõelnud. Nii et K.-l on lootust minu südamesse pugeda küll.
tead, need liblikad kõhus jne. tuleviku kohalt on stabiilsus tegelikult vist turvalisem. võinoh. ma ise langen ka nende liblikate küüsi vahel ikka ju, aga see lõpeb haigetsaamisega, alati. mul vähemalt on see nii olnud.
segane jutt sai. ma olen väss.
ma olen ka väss. ja ikka tõbine. ja külm on. ja vahepeal palav.
ma ise mõtlen sama, et pikemas vaatepunktis oleks see stabiilsus parem, kindlam. ei oleks neid ameerikamägelikke tundehüppeid. muidugi tahaks kõditavaid ja mõnuvärinaid tekitavaid pilke ja puudutusi ja muud, aga kui niisamagi on mõnus, siis on ka ju hea.
ahtead.
votjust. sest varem või hiljem see kõditus ja muu möödub ja ameerikamägi väsitab ka. kuigi on põnev lühiajaliselt.
a mul on mõlemaid tüüpi suhteid untsu läinud.
praegu on hea :)
eile olime jälle koos. ja noh, veider, aga ei ole ka. mõnus on, kui keegi käest kinni võtab ja siis tükk aega värava taga head-aega jätab. suudlustega.
(see on vist rohkem suhe, kui ükski muu asi mul kunagi üldse olnud on. aga seda pole vaja kõigil teada.)
mul on hea meel :)