Segadus pühapäeva õhtul pole hea.
Mõtlen ühele noormehele, silme ees on Pusa ja tegelikult ei mõtle, vaid tunnen. Mitte südamega, vaid… nagu tahaks. Tahaks tunda käsi enda ihul, huuli kaelal… Mis mul ometi hakkas? See segab mind.
On üks noormees. Ta ilmus just enne seda jama tolle kaabakaga. Saime reedel uuesti kokku. Midagi võib juhtuda. Elevus on olemas. Samas – lubasin endale ettevaatlikum olla, mitte kohe usaldada (usaldus tuleb välja teenida), hoida distantsi. Ei taha enam vastu näppe saada. Mõtlemine muudab asjad keeruliseks. Seekord pean algul asja võtma mõistusega, mitte südamega. Kui asi on õige, saab hiljem ka tunda.
Pusa. Ikka veel “igatsen” Teda. Miks jutumärkides? Sest ma pole kindel, kas ma igatsen Teda päriselt või ma tekitan selle tunde, et igatsen. Kuidagi lõpetamata teema on Ta veel minu jaoks. Miks Ta ikka hinge peal on? Ma ei saagi ju edasi liikuda, kui ma Temast lõplikult lahti ei lase. Tean küll, et midagi ei juhtu. Vaevalt. Äärmisel juhul võime maanduda purjuspäi samas voodis, kuid seegi kõlab üsna ebatõenäoliselt.
Kurat võtaks! Mingi nõme tuju ja olemine on.
need lõpetamata teemad ongi kõige hullemad. need ei lase edasi minna, tekitavad ebakindlust ja stressi. hea lihtne on öelda, et Sa peaks üritama selle teema enda jaoks ära lõpetada. ma tean küll, et see ei käi nii lihtsalt nagu sõnad.
aga ühel päeval see ikkagi on läbi. ta jääb Su sisse, aga ei takista enam Sind.
iseasi, millal see päev saabub.