Et mõtted saaks selgemaks, tuleb minna. Kõndida vihma käes. Saada märjaks. Jalad märjaks. Nägu nii märjaks, et pisaratel ja piisakadel ei teeks isegi vahet. Kõnnin pool teed ära, mõtlen ümber ja kõnnin tagasi. Ikka parem kui enne.
Hiljem joon ära hiigelsuure tassi täie teed ja vaatan jälle seda omamoodi jaburat komöödiat. Mõtlen, et päriselt sellist asja niikuinii ei juhtu, aga tean, et võib ikka juhtuda küll.
“Ka see läheb mööda.” (Film “My Best Friend’s Wedding”)
Järgmisel päeval helistab üks ääretult vahva tüdruk ja ütleb, et on seal linnas, kus sinagi.
Räägin talle oma teooriat, et võiks/peaks olema üks ja ainuke tõeline sõber. Kes oleks olemas 24/7. Kelle juurde julgeb minna iga tujuga. Kes teab ja tunneb sind nii hästi, et vahel pole sõnu vajagi. Kelle puhul ei kahtle auses ega usalduses. Tuleb välja, et sobib ka nii, et on mõned head sõbrad. Igaks jutuks oma sõber. Või tujuks. Või nii. Mhm.
Täna oli mu kõige paremaks sõbraks tema. Aitäh!
mulle meeldiks hästi kah see ühe parima sõbra olemasolu…mis muidugi ei takistaks kõigi teiste juttude sõprade olemasolu…Aga kõike ei saa onju :|
“noor daam läheb mööda kümme aastat möödas
pole maganud temaga iialgi armunud olin vaid olen ehk veelgi
kes seda teab
valu läheb mööda läheb aegamööda”
Anni, kas tead, et Silts oli see, kellele rääkisin oma teooriat. :) Hästi armas oli teda näha.
Liis, läheb rutem, kui kunagi varem.
Evu, tead, ma arvasin millegi pärast et see Silts oli…Ja ma tahaks ka teda näha :|
Aga, palun, mul oli igatahes tore kokku saada. Annit pean kurvastama, hakkan vist iga päev töötama…