Kõik läheb veel rohkem sassi.
Kurat küll, see üheöövärk oleks pidanud ikka olemata olema! Mõtled küll, et kellelegi ei räägi ja et tema ka mitte, aga ikka ilmub mingi publik välja. Raisk! Hetkel olen väsinud ja see häirib mind, kuigi katsun pohhuilt suhtuda. Just nimelt pohhuilt, sest ma ei tohi lasta end kellelgi maha tõmmata. Nad ei või mu vähest enesekindlust ja põhimõtteid mööda minnes ära solkida.
Ja siis veel üks mees, kellega kolmandat päeva suhtlen. Ma meeldivat talle hullupööra, niisama lihtsalt.
Mis mõttes? Kust kõik need mehed järsku välja ilmusid? Miks nad korraga mind näevad ja tahavad?
Ma tahan uuesti kõige üle naerda ja lasta asjadel minna nii, et ma ei lase end sellest segada.
Pusa tulemata jätmisest sai kõik alguse…
elu, tead.
kui midagi pole, siis pole üldse. kui on, siis on kõik korraga. ja siis ei usu ega usalda. enamasti muide asja eest kah.
ja üleüldse. elu ei ole erootika.
mitte et see teadmine mind kunagi eriti aidanud oleks.
Juhtus veel rohkem, aga ma ei jaksa hetkel…
Väga palju korraga.
Ma ei oska sellega toime tulla.
Ma ei oska päriselt elada.
päriselt elada ongi – suhteliselt raske ja vahel lausa sitt. sorry väljendust.
ma tahaks vahel elada nagu mu väike laps. kuigi tema jaoks on tema mured ilmselt sama suured kui minu omad minu jaoks.
tahaks olla laps oma täiskasvanukogemustega, et seda nautida.