Nädal tagasi veetsin Pusaga äraütlemata armsa ja toreda õhtu. Kõik oli nii lihtne ja mõnus ja hea.

Tal oli olnud kehv päev ning tuju parandamiseks tegin talle spontaanselt ühe ettepaneku. Ta võttiski sellest kinni ning tunnistas pärast, et see oli tõepoolest lahe. Mul oli nii hea meel, et sain midagi tema heaks teha. :)

Ma ei suutnud kaks päeva naeratamata olla.

Nüüd ma natukene igatsen teda, jälle.

——

Eile juhtus nii, et sattusin ühe noormehega rääkima ja õhtu lõppes telefoninumbrite vahetamise ja miski suudlusega. Ta ootab parasjagu vastust, kas ma tahan temaga õue jalutama minna.
Ma natuke ei taha, aga samas võiks. Sest meenus Pusa ja tema soe nahk ja kõik see muu… Ja see on olnud kõigem.