On ju nii, et…

üksinduse ja üksiolemisega harjub,

lõpuks oled loobunud lootmast kellelegi silma jääda isegi sel õhtul, kui välja lähed ja ühe tantsu tantsida tahaks,

muutud tüütuks ja muudkui püüad Teda meelitada kokku saama, sest siis saaks korraks kallistada,

minevikule tagasi mõeldes küsid endalt “Tõepoolest, miks tema või temaga kunagi midagi enamat ei juhtunud, kuigi oleks ju võinud?”,

Cosmot lugedes ei saa aru, mis vahvast, lõbusast ja meesterohkest elust need vabad ja vallalised naised räägivad,

õhtuti istud kodus ja vahid telekat või loed raamatut või uitad üksinda tänavail, sest ei ole mitte kellelegi helistada, et midagi koos teha,

ilusatest ja armsust õhkuvatest majadest möödudes tunned eriti valusalt, et sul pole oma kodu,

lõpuks loodad miskile imele, et ühel päeval on kõik just nii hea ja kena, kui vaimusilmas ette kujutad.