Ärkasin meeletu trummeldamise peale, mis ei kõlanud mu ebamäärases unes, vaid aknalt. Suveöist pimedust lõhestas välgu sähvimine. Ootasin hetke, mil taevast elektrivalgust ei ole, et arvuti seinast välja tõmmata. Vist hiiglaslikke vihmapiiskade ja raheterade peks vastu aknaklaasi muutus metsikumaks ja hääletu sähvimine katkematuks. Müristamist peaaegu polnudki, ju oli kõuepilv täpselt mu kohal. Kartsin silmi lahti hoida ja kinni panna. Möll toimus just akna taga aias. Palusin, et pilv mööduks. Olin valmis asju haarama, kui… ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla. Ligikaudu veerand tundi hiljem oli välgutamine liikunud ida poole, köögiakna taha ja õnneks liikus kiiresti eemale. Maha jäi öine vaikus, piiskadest mudaseks trambitud maa ja keskmiselt pilves taevas. Poole tunnikese pärast oli oodata päikesetõusu, mis raju jälgi hilisemate ärkajatae eest peidab.