Natuke iseenese eiramist ja meelde tuletamist, et tuleb käituda enda soovide ja tahtmise järgi, tõi kaasa pisikese valge vale, sest ma ei osanud muud moodi. Lõpuks jõudsin sinna, kuhu tahtsin, kuid õige rõõm asjast oli kaotsi läinud. Kas tõesti ma suudaksin vaid omaenese klooniga, kes ehk tsipa aktiivsem ja hakkajam, väga hästi läbi saada ja julgeda aus olla ning samade asjade vastu huvi tunda?

Inimesed, kelle käitumisest ma siiani justkui aru olen saanud ja puha, üllatavad mind oma mõtetega ja tunduvad must-valged minu nüüdseks pooltoonilises maailmas. Tundub, et viimased paar, täpsemalt öeldes küll kolm aastat (kas saad pihta?), on minu maailma toonud värve, mida seal enne tähele ei osanud panna. Maailm oleks nagu muutunud sopilisemaks ja kirevamaks, teid ja radu on rohkem ning mitme, mitte ühe mütsiga löödud inimhingi on mu väikesesse maailmamulli sisse trüginud. Miski uks või aken on lahti läinud, märkan erinevusi ega vaata enam nii viltu, kuid miks ma siis ei suuda enam kannatada must-valgust enda kõrval. Või olen must-valge ise muu kahe värvi vastu vahetanud, mitte kõikide vastu?

Algus. Keskpaik. Lõpp. Millises kohas ma nendega küll olen?