Tegelikult oli hea. Eile õhtul. Et kui kedagi ei saa, siis kellegi ikka saab. Ehk siis kaks sõnumit, mõlemale reageeriti ja üks läks täide. Väikesed naised väikeste õlledega platsil ja zvdis. Maia ja mina, tšikk #1 ja tšikk #2. Jutud elust enesest, päriselust. Natuke sellisest elust, mis jääb kulisside taha, mida ei näidata, kui just samm kogemata sinna ei satu. Rõõmsad jutud ikka ka. Ja asjad, mis said üles kirjutatud. Oh, ma sain üles kirjutatud. :)

Sellest, et mul on pea umbne ja veits valutamahakkav, ja närviajavad asjad… neist ma ei taha rääkida, sest see on olevik. Jälle. Ja ma ei jaksa sellega väga tegeleda, ma ei taha sellest väga mõelda-rääkida, kui ma ei pea. Õnneks ma saan ära minna kaheks päevaks. Suure järve äärde.