Ma vaatan autosid. Eriti halle aa-kuusi. Sest ma tahan/ei taha teda näha. Ise ka ei tea. Mul on vist vaja kedagi, kellest mõelda. Kelle kaisust mõelda. Ja jälle on see tema. Temasarnane kuju mu illusioonides. Ma tõrjun neid eemale, kuid uinudes on neid asju välja mõelda soe ja armas. Muidu ikka sõbrad, kuigi taas on suhtlemises paus.

MB helistas paar nädalat tagasi. Mingis asjus, mitte isiklikes. Temaga oli normaalne rääkida. Ei midagi. Mina teda enam ei taha. Aga ma-olen-kõigest-nii-üle nägu ja naeru tahaks proovida. Sest ma olengi.

Kas ma olen meestele tõesti rohkem sõbranna (või kõigest hea tuttav) või on see minu oma ka kuskil?

Ahjaa, üks mees küsis kunagi, kas ma ta armukeseks ei taha hakata. Ei tahtnud/taha.