Ma saan aru, et vanakool on hea, aga kas on vaja mängida/kuulda lugusid sõnadega /…/, kui /…/? [Tsenseeritud isiklikel põhjustel.]

Kassid jooksevad alati ära, kui ma neid kissutan.

Öisest kimavast paadist jäi maha loksuv jõevesi.

Poolik kuu on kasvanud peaaegu täis.

Millegipärast kategoriseerin head asjad unenäolisteks. Muidu und ei näe.

Miks kõnnime käes taskus, mitte käsi käes? Individualistid?

———

Ma nägin täna öösel und. Kell 5.36 ärkasin, sest nägin und. Tol hetkel ma mäletasin seda, lõuna paiku uuesti ärgates mäletasin vaid, et oli midagi eriti õrna ja armast. Mäletan ka seda, et nägin unes, et vihma sadas. Sadaski. Sadas ju?

Kuid mäletasin ka hilisemat unenägu.
Oli õhtune aeg, viibisime kummalises kohvikus, kus lauad asusid omaette nurgakestes ja nende kohal seinal olid köögikapid, täis nõusid ja toidukraami. Teisel pool lauda istus Pet Shop Boys. Chris Lowe lösutas vastu seina, suured päikeseprillid ees ja nokats peas. Tema kõrval istus Neil Tennant, kes oli märksa jutukam ja ärksam. Istusin nende vastas. Lisaks meile istus lauas veel paar inimest, kuid ma ei tea, kes need olid (Peeter Rebane? Imre Sooäär? Suvalised tegelased?). Laud oli kaetud tühjade ja täis ja pooltäis klaaside ja taldrikute ning toidu ja joogiga. Ajasime juttu, naersime, Neil seletas midagi kätega vehkides. Mingil hetkel soovisime kohvi, kuid sealses kohvikus vist puudusid teenindajad. Läksin kõrvallaua juurde, kus istus peenem seltskond. Palusin luba nende köögikapi juurde minna. Turnisin pingil, otsisin kapist välja paki kohvi ja presskannu. Arvatavasti keetsin meile kõigile kohvi. Chris lebotas ja vahtis ei-tea-kuhu tumedate klaaside tagant, tema ütles harva midagi, vahel irvitas. Neil rääkis, kiirelt ja kirglikult.

Nii see õhtu unenäos mööduski.