Õhtu, öö ja hommik olid rutiinist välja astutud. Nii välja kui välja. Verbaalsele suhtlemisele lisandusid järgemööda väikesed inimliku füüsilise läheduse kontaktid erinevatelt isikutelt. Mul oli seda vaja. Vajasin kiitust nii sõnades kui ka neid pisikesi juhuslikke ja mittejuhuslikke puudutusi, kallistusi, paitusi, põsemusisid, kehalisi kokkupuuteid.

See spontaanne intiimsus, kui nii võib öelda, rahuldas mu viimasel ajal märku andma hakanud õrnuse ja helluse vajaduse. On asi kevades, sisemuses tärkavas soovis olla neiuna ihaldatud või milleski müstilisemas/tavapärasemas, tont seda teab. Ma ei lase igaüht igal moel ligi. Kui kasutada klisheed – mul on ka vajadused. Nemad suutsid mulle pakkuda midagi, mida ma oodatagi ei osanud.

Kevad ja kogu see värk.