Nii pea, kui olin eilse postituse kirja pannud, andis MB mulle põhjuse temast enam mitte nii palju kirjutada ega mõelda.
“Ma arvan, et sa oled kedagi paremat väärt…” ja muu bla-blaa sinna otsa.
Hetkega kogesin solvumist, pahameelt ja viha. Siis sai mul hing täis.
Päästerõngaks osutus Pusa. Ma suutnud ühtegi MB seletust enam (kuulda) lugeda ega midagi vastu öelda, asi oli niigi selge. Mõtlemata trükkisin Pusa vestlusaknasse “Kas lähme jalutama?” Ta oli nõus.
Saime jõe ääres kokku. Mu esialgne kartus, et puhken ta kallistuses nutma, oli liigne. Ta oli heas tujus, juttu ajades kandus see mullegi üle. Alles hiljem poetasin jutu sisse, mis toimunud oli ja miks ma ta kõndima kutsusin. Ta oli toetav. Jalutasime päris kaua. Parem sai. Hoolimata kõigest oli ta sel hetkel parim inimene mu kõrval.
Minu lugupidamine, et Pusa välja julgesid kutsuda! tavaliselt need parimad mõtted tulevadki spontaanselt, mitte kaua plaanides…
aga MB kohta.. see on meestel nii kuradi hale vabandus. nagu püüaks heaks teha midagi. nagu et kui ütleks nii, siis on leebem. pähh!
ilmselt minagi oleksin sinu olukorras Pusa välja kutsunud.
miskipärast ma ei karda neid, kes on mind korra katki teinud.
kallipai Sulle!
Mul on tunne, et siiani ongi mehed end minu ees välja vabandanud sellega, et ma olen kedagi paremat väärt. Kui nad sellised tõbrikud on, siis muidugi olen. Veelgi enam – nemad pole mind väärt.
Võimalik, et olengi valel ajal valede meeste otsa sattunud. Esimene tunne on olnud, et ise olen süüdi. Mõtlen, et mis mul siis viga on, et ma sulle ei kõlba.
Oh, olen seda teemat oma peas ja paari inimesega juba kedrata jõudnud piisavalt. Enam ei viitsi. Las olla.
Sain teada, mida teada tahtsin saada. Nüüd saan rahulikult edasi elada. Jääb ära see tobe ootamine ja lootmine. Olen täiesti vaba! :)