Üks hea inimene, kes teab üsna algusest peale minust ja MB-st, soovitas mul saata MB-le sõnum. Sisuks see, mida ma talle ütlesin.
“ma ikka tahaksin temaga proovida, kaugele see jõuaks… aga kui tema selline pidur nüüd on… kaua oodata ka ei taha”

Muidugi ma ei julge seda teha. Seda enam, et olen MB-d viimasel ajal kirjakestega pommitanud. Ikka nii, et võiks tööst aja maha võtta ja midagi koos teha. Kolmele viimasele kirjale ta pole vastanud. Kolme nädala jooksul olen teda vaid hetkeks näinud. Jah, pisut igatsen… Ja mul on ka kiire. See pole vabandus.

R ütles, et ta oli eile telefonis pahura häälega olnud. Jah, R-i abistamiseks ta aega leidis, minu jaoks mitte. Ei saa öelda, et ma rahulikult seda kõike kuulasin. Välja ei näidanud midagi, aga väike armukadedus lõi lõkkele. Krt küll! Tutvusta veel oma silmarõõme sõbrannadele. Enam ei näita neile ühtki poissi enne, kui sõrmused vahetatud. (Naljaga pooleks öeldud, muidugi mõista.)

——

Kevad tõotab mööduda taas valgusekiirusega.

——

Ma vist patarn MB-st liiga palju. Mul on ju muu elu ka olemas.