Tere kevad. Sombune ja hall. Nagu sügis enne talve.

Mul on nohu, jälle. Ma olen sel sügis-talvel palju haige olnud. Ma tean, et mu tervis pole kõige raudsem. Igal talvel üks külmetushaigus on norm, aga nüüdseks on neid juba mitu kogunenud.
Ma asjatan ja raban ja muretsen rohkem kui näiteks aasta tagasi. Teooria, et haigus ründab siis, kui oled liialt pingutanud, näib paika pidavat. Palun andke tagasi see suvine vabalt võtmine, mis ei lase ülemäärasel stressil tekkida. Tobe kohusetunne, ma ütlen!

—–

MB on natuke kadunud silmapiirilt. Kommunikatsioonivahendid aitavad end meelde tuletada.
Kas tal on tõesti palju tööd?
Kas ta on huvi kaotanud?
Kas ma ei paku talle seda, mida tema ootab?
Ma ei taha oma pead asjatult vastuste otsimisega vaevata.
Tagasi minevikku vaadates nägin kahte mustrit: annan kiiresti alla ja jätan asja sinnapaika või ootan-loodan lõputult kaua.

Seik: kolmandale isikule MB-st rääkides kasutas R. sõnapaari Mii mees.