Täna on halvasti. Algusest peale. Värdjas vanamees on oma tavapärases seisundis ja mul närv ei pidanud vastu. Karjusin. Ei kannatanud seal olla ja tulin ära. Kuigi on vaja eksamiks õppida. Ma ei suuda seal majas olla. See on nii vastumeelne. Põgeneda pole õieti kuhugi. Keegi ei tea ega suudakski ette kujutada, et ma niimoodi elama pean.
Ma ei tea, kauaks veel kannatlikkust jagub. Ühel hetkel lihtsalt murdun…
Isa?
üürileandja?
mis iganes. kui on mingi vastik inimene, siis on.
kiirest elust siia potsatanuna, palju õnne Sulle takkajärgi!
Jah, selle inimese kohta peaks saama öelda isa. Aga mina ei taha ega suudagi. Kunagi ta oli seda, aga mitte enam. “Pole inimest, pole probleemi” tundub mõnikord nii õige…
Myself, ma tänan sind soovide eest! Väike heatahtlikkus teeb olemise helgemaks.
Õnneks on parem, eks oma osa on tegutsemisel. Jah, ma tõesti üritan nii kooli- kui ka tööasjadega järjel püsida. Kevad ka on saabumas.
Natuke pahameele tormi valmistas see, et R. sai MB-lt tööalast abi… Ma ei taha enam oma sõpru teistele sõpradele kaotada, ammugi siis veel kedagi, kes võib saada enamaks kui sõber. Loodan, et see jäi virvenduseks.
URR!
Ma loodan südamest, et R ei hakka midagi ise kaasa aitama…
FUI.