Millal ma õpin suud kinni hoidma? Üleüldse – mis hetkel sai tagasihoidlikust vaiksest tüdrukust tühjast-tähjast lobisev etleja? Miks ma ei mõtle enne, kui ütlen?

Varem oli probleem liigses mõtlemises ja mitte välja ütlemises. Kolm tähtsat sõna (“Sa meeldid mulle”) said öeldud siis, kui lugu lõpu poole tüüris. Vastuvaidlemist sõpradele oli harva, sest ma hoidsin oma arvamuse enda teada. Nüüd ma üritan ikka vastu öelda, kui ei arva samamoodi kui nemad. Ja ärevusest vaikuselõhkumise loba on juurde tekkinud. Mõtlemine nagu puuduks kohati.

Kas ma muutun pealiskaudseks või otsekoheseks? Või olen ma avatum? Ma ei saa kohati endast aru.