Mõned asjad* ei ole ajas püsivad. Isegi, kui sa arvad, et on, nad ei ole seda. Nad muutuvad koos sinuga, koos meiega, koos nendega. Muutuvad paremaks ja halvemaks, igavamaks ja huvitavamaks, siduvamaks ja eraldavamaks. Mis kord oli parim, on saanud keskpäraseks, julged öelda, et lausa kehvaks. See laguneb koost, siht on kadunud, osapooled triivivad teineteisest eemale. Sa ei näe, ei tea, millal ja kuidas asi tuhmuma hakkas. Või miks. Või kas teisel pool samamoodi mõeldakse ja tuntakse. Sa ei julge küsida ega rääkida asjast, kuigi see on oluline. Lihtsalt lased sel olla ega surgi enam. Nii see hääbubki…?

Tulevad uued asjad. Ja mõnikord ongi vaja pausi, et uueks saaks unustatud vana.

*Asjad pole alati esemed.