Tervis on tagasi. Külm ka. Kevade ootuses ostsin endale oranzi T-särgi. Selga pole veel pannud. Ootan kevadet.

Esmaspäevast alates on mu ilusad plaanid peamiselt tehnika tõttu tuksi läinud. Arvutid ei salli mind millegipärast. See ajab närvi mustaks.

Tuju on kõikuv, rohkem allpool normi. Üks pisikene viltu vedamine toob endaga kaasa kolm ja need omakorda upitavad esile kõik suuremad ja väiksemad probleemid ja pseudoprobleemid. Pluss kehv uni või magamatus nagu täna öösel.

Esmaspäeva õhtul oli hea. Siis oli MB ja film. See oli ka kõik. Ma oleksin natuke kaissu tahtnud, aga pelgasin ise pugeda. Muidu on kombes. Lugu jätkub.

Hetkel jutustan Pusaga. Tema alustas. Ma olin täiesti hämmingus. Nüüd lõõbime. Ma olevat otsekohene. See peab olema muutus minus, sest hoian pigem suu kinni. Ja isegi kui minust saaks ülbe bitch, oleks ma lahe ja ta räägiks mulle vastu. Täitsa vahva on.

Hea on suhelda, kui vastu suheldakse. Eile sain aru, et suhetes R.-i ja K.-ga on midagi totaalselt mäda. Eriti suhtes R.-iga, kes on 13 aastat mu parim sõbranna olnud. Enam ma seda väita ei söenda. Midagi ju on, kui minuga ühendust ei võeta, kuigi teen ettepaneku kokku saada. Minuga ei räägita neid jutte, mida varem. Neid räägitakse K.-ga. Minule ei vaadata otsa, kui vesteledakse. Kui öeldakse “meie”, mõeldakse R.-i ja K.-d, mitte mind ja R.-i. Lisaks selle mõtlesin poole ajast, mille kohvikus veetsime, et tahaks ära. Tahaks minna ja nutta ja helistada kellelegi, kes südamest hoolib.

Rõõmustuseks võin kinnitada, et viimase aasta-paariga on selliseid häid inimesi, kellega millest iganes ja millal iganes suhelda, mu ümber üksjagu tekkinud. Tuleb vaid tihedamini “Tere!” hõigata.