Mind kurvastas see juba mõni aeg tagasi. Üks sild, mis mulle meeldib ja natukene oluline on, kaob. Harjumusest ütlen ikka Raudsild, kuigi see pole ta ametlik nimi. Laia tänava raudsild on täispika nimena kirjas.

Raudsillaga on häid mälestusi seotud.
Bioloogia rebaste ristimine. Kuidas me terve kursusega seal hüppame pidime ja seejärel võimsat võnkumist tajusime. See oli omamoodi kogemus. Keelatud hüppamisi on seal varem ja hiljemgi olnud.

Maia. Esimest korda kohtusin Maiaga just Raudsilla veerekese peal. Oli Daki ja Maia ja mina ja suveõhtu ja vein ja jutud.

Ülekäik. Ajal, mil elutsesin bacatöö tõttu pooleldi instituudis (botaias), oli sild oluline ülekäigukoht, sest sealtkaudu viis tee teisele poole jõge Konsumisse. Konsumist sai süüa ja juua osta, et hilistel õhtutundidel keha ja vaimu turgutada.

Linn. Raudsillal meeldis mulle peatusi teha ja vaadata jõe aeglast kulgu. Ja rohelust, mille taga on linn. Sild on mõnusalt lai, et seal jalutada üksi servast serva või mitmekesi või inimestest mööduda. Raudsild sobib kesklinna ja Supilinna piiripealsesse pilti.

Pisiasjad ja nii. Head-aega-kallistused loojangul, öisel tunnil või koidukiirtes. Gräffitid (rott, kes küsib: “Kas sina oled mind talvel toitunud?”). Sillast sillani jalutuskäigud. Emajõe kallaste koristustalgud. Madal veeseis ja roostes sinine jalgratas jõepõhjas. Välipraksis veeproovide võtmine. Mõtisklemine. Lodjasõit. Ja veel ja veel…