Külm ei ole otsa saanud. Haigus ka mitte. Aga töö ja kool ei anna armu. Nii ma üritan oma hädist “karjääri” päästa ja hambad ristis “eriti kohustuslikes” loengutes ja seminarides osaleda. Miski ei tekita suuremat vastumeelsust kui sundimine.

——

MB-st pole kippu ega kõppu. Ma saatsin talle meili, ehk reageerib sellele. Miks tundub ise sõnumi saatmine või helistamine liialt pealetükkiv?

Mina ja tema pole veel midagi. Just having fun on esimene, mis mul pähe tuleb kirjeldamaks seda tutvust. Sest kõikvõimalikud mõtted said alguses ära mõeldud ja oh imet, sealt edasi ma lihtsalt tundsin rõõmu MB-ga koosolemisest. Varem pole ma niimoodi osanud. Ikka on kuklas vasardanud äkki ta nüüd teeb ja ütleb nii ja mina naa ja siis olemegi mõlemad armunud… Jajaa.

——

Nii kui jõuan hädaldama hakata… :) on MB online ja ütleb mulle “tere”.

Kuulmiseni! :)