Äkitselt on saanud niivõrd palju elu, et ma olen jälle väsinud.
Lootus, et sel nädalal saan rohkem aega enda jaoks, läks looja karja.
Lootus, et ma järgmisel nädalal saan aega enda jaoks, ripub vaevaliselt niidi otsas.
Ülejärgmisel nädalal ma jooksen end hingetuks kõigi nende koosolekute ja programmide ja tundide ja loengute ja seminaride ja asjaajamiste vahel…

Ja siis on veel MB, kes tahab minuga taas filme vaadata. (Me pole vahepeal kohtunud, kuid ta on usin minuga MSN-is rääkima.)
Ja mina tahaksin näha oma sõbrannasid, enne kui ma jälle armukadetsema hakkan.
Ja tahaks olla omaette, lugeda raamatut või ajakirjagi, kuulata muusikat, imetleda küünlavalgust, niisama jalutada…
Ja magada tahaksin ma ka. Ilma süümepiinadeta.